Virtuaalsetes meeskondades töötamise oskusest on saanud üks põhilisi konkurentsivõime aluseid peale Covid-19 pandeemiat. Seejuures on virtuaalsetes meeskondades töötamise väljakutsed mitmetahulised. Sellised meeskonnad seisavad silmitsi mitmete takistustega, sh usaldust suurendavate mehhanismide puudumisega, ning suhtlemist mitte soodustava keskkonnaga. Isoleeritus ja iseseisva vastutuse suurenemine loob lisväljakutseid virtuaalses meeskonnas töötamisel. Ei saa märkimata jätta ka multikultuurset mõõdet. Kultuuriline mitmekesisus on ärisuhtluses iseenesest väljakutseks, ning virtuaalne keskkond veelgi võimendab kultuuride erinevustest tulenevaid väljakutseid. Seega on ülimalt oluline, et virtuaalse meeskonna juhil ja liikmel oleksid piisaval tasemel tehnoloogilised ja meeskonnatööga seotud teadmised, mis toetavad tõhusat ja tulemuslikku suhtlust ning meeskondlike eesmärkide saavutamist.
Taust
Hiljuti, 2018. aastal, läbi viidud Flexjobsi uuring näitas, et aastatel 2017–2018 kasvas kaugtöö osakaal tööealise elanikkona seas 22 protsenti. USA andmed näitavad, et umbes kolmandik kõigist USA töötajatest töötab kaugtööna virtuaalsetes meeskondades. Nagu Covid-19 pandeemia paljastas, muutuvad virtuaalsed meeskonnad kriisiajal ainsaks toimimisvahendiks isegi sellistes organisatsioonides, kus muidu eelistatakse kohapeal töötamist. Digitaalse transformatsiooni erinevaid aspekte käsitletakse kõrgkoolide (kõrgkoolide) ja isegi mõne gümnaasiumi haridusprogrammides, kuid puudub selge keskendumine oskuste kujundamisele virtuaalsetes meeskondades töötamiseks. See ei tole üllatav, kuna virtuaalne meeskonnatöö ei ole siiani omanud töömaailmas nii suurt mõju, kui käesolevall nn “hübriidajastul”. Selleks et Euroopa ühiskond saaks edaspidi osa kõigist EU-ühisturu eelistest, on vaja anda Euroopa noortele võimalus arendada oma meeskonnatöö oskusi töötamaks virtuaalsetes, mitmekultuurilistes meeskondades.
